Päevik: 2001. a. D.

Päevaraamat: 2 0 0 1. a. D.

„... Te tahe sündigu. Mu trööstiks jääb,

et silm ka võõrsil sama päikest näeb,

et sama kuldne kiir, mis teid siin paitab,

mu pagendustki kaunistada aitab.“ (I, 3.)

William Shakespeare: „King Richard II“.¹

PROLOOG.

Kirjutades ja avaldades praegu siin üht ammuste aegade lugu. Issanda Aasta 2001 --? -- Kuidas see oli siis kujunenud kunaski?! -- Algselt olid need päevikud mõeldud vaid oma silmade jaoks, kuid nüüd, palju aastaid hiljem siis mõeldes ja täiendades ja kirjutades juurdegi, -- kõik sellel sihil, et see kõik olnu oleks n-ö „õpetlikuks näiteks“ nii mõnelegi teisele. Need ammused aastatd, 2001 ja järgnevad olid seotud õpingutega välismaal, Lääne-Euroopas, ja sealtki leida ehk midagi õpetlikku, et kas tasub ja milleks üldse huvituda...? See oli kõik ammune aeg ja nii mõndagi on aeg teiseks teinud ja täielikult muutnud. Sisuliselt oli see 2001 aasta ju juba 14 aastat tagasi. See oli (von Goethe sõnul) kui mingid „rännuaastad“. Sai käidud kaugel Lõuna-Euroopas, Ungari, ja siis just eriti aasta Austrias. JA alguse sai see kõik, toonasel ammusel aastal just nõndamoodi, nagu siia kunagi kirjutasin... Loodetavasti on kõik minu kunagised tähelepanekud, arvamused ja järeldused abiks mõnelegi lugejale, et selleks, -- lihtsalt, -- et oma endagi elu korralikumalt kujundada, kui aeg on selleks veel õige...? --² 

18 september 2018.

– JA kirjutades veelgi, nüüd mõnda aega hiljem, selle kunagise „Päevaraamat 2001” kohta. Nimelt sai see kirjutis siis ligi 3 aastat atagsi, oktoobris 2015 avaldatud oma ühes (kõige pesudonüümsemas) blogis. KUID aega on sellest ajast möödunud ja aeg on teinud oma konnektuurid. Nii mõndagi on teiseks saanud alates sellest, et pooleli praegu juba PLATONi minu jaoks 9 dialoog (!); ning on muutunud isegi e-maili aadress. Aega on möödunud ja plaaniks vahest veelgi avaldada see kunagine „Päevaraamat 2001”, veel ühes blogis (peaaegu pseudonüümses)? Miks? – Lihtsalt niisama, naljaviluks, muidu liiga vähe lugejaid, etc! Millegi jaoks ikka kirjutatakse ja avaldatakse ometigi...? See kunagine päevik, ligi 15 aastat tagasi kirjutatud, on siis nii ammune, minu kõigist 22 päevikust. -- Üldiselt on kõik need 22 päevikud kirjutatud peamiselt „iseendale” (filosoof-keiser Marcus Aureliuse kombel sõnastades: „AD SE IPSUM”, Kr. K: = „Iseendale). -- Kuid, kui siin n-ö „võõrastelt muusadelt” laenata, siis miks ma üldse kirjutan, W. Shakespeare`i Hamleti sõnadega: „.. et keegi teaks minust ja minu asjast tõtt!”. -- Milleks üldse on kunagi midagi kirjutatud üleüldse ja avaldatud, mil kombel siis avaldatud on aegade jooksul ja aja möödudes. -- JA mina siis oma interneti blogides avaldanud juba ligi 110 kirjutist, peamiselt filosoofiast aga ka kirjandusest ja ka tsitaatide valikuid (tunnustatud autoritelt) ja muidugi tõlkeid. -- Tõlkinud ja avaldanud olen mõndagi, alates Herakleitosest, ka Fr. W. Nietzsche, Karl Löwith, Satanislaw Jerzy Lec ja nüüd muidugi juba avaldatud blogides (isegi Soome keelest tõlgitud, kuid vaid blogides avaldatud) 8. PLATONi noorpõlve-dialoogi („Meneksenos”, „Menon”, Euthydemos”, Kratylos”, „Ion”, „Hippias (lühikesem dialoog”), „Lackhes” ja „Lysis”)!!! -- Kõik need dialoogid kuuluvad PLATONi nn „noorepõlve-dialoogide” hulka ja neid pole (mingilgi kombel ja mitte kunagi varem? Eesti keelde ei tõlgitud ega avaldatud. (Plaanis on tõlkida, sel 2018 & ja ärgneval 2019 aastal veel 4 mahukamat Platoni dialoogi, -- „Paremenides”, „Protagoros”, „Theaitetos” ja „Gorgias”; (kokku siis 12 dialoogi, ligi 2-3 aastaga, ainult blogides avaldamiseks?). JA vist avaldangi selliste eessõna elik proloogiga täna selle kunagise „Päevaraamat 2001”? -- Miks ka mitte. -- Kõikmõeldavad kommentaarid ja arvamus-avaldused ja veidigi mõtestatud kriitika, (eriti minu selles blogis avaldatud kirjutiste ja ennekõike just PLATONi dialoogide tõlgete kohta!!) on vägagi oodatud minu uuele e-maili aadressile nagu: madisliibek@gmail.com

Ja minu 4 blogi aadressid on järgnevad:

http://miikael-laaneots.blogspot.com

http://madis-liibek.blogspot.com

http://matthias-lybeck.blogspot.com

http://eirikir-raudi.blogspot.com

_____________________________________________________

Januar 2001.

-- Aasta 2001 algas vaid kuidagimoodi... Midagi märkimiseväärset sellest aastavahetusest meenutada ei ole. Võrdlusena siia järgnev aastavahetus, (AUSTRIA & WIEN!) ja paraku ka ülejärgmine. Kuid See aasta, A. D. 2001 algas mitte kuigivõrd kenasti. Huvituna suhtestudes, ei läinud kuhugi, ei huvitunud millestki. Lihtsalt huvitult. Sõltumisi tollastest kõikides seonduvatest tingimustes. Üldine painajalikki õhustik, nii paljut võib siianigi veel meenutada. Kuigi ajas kaugele jäänud paljutki. Mis selgub ka järgnevatest ülestähendustest ilmseltki. Kauge, osalt ununenud aeg sealne kõik.

Mida veel sellest ammusest kuust meenutada? Eesti Humanitaarinstituut. Kuue aasta jooksul huvitumisi sellest nii ja teisti. Õppetöö tegelik vältus aga pelgalt 4,5 akadeemilist õppeaastat. Poolteist aastat akadeemilist. Kuid siiski, täiesti eraldi-asetsev ja küllaltki pikaajaline rakendatuse viis. Väga kaua aega isiklikust minevikust oli see institutsioon kuigivõrd kui rakendatuse peasisuks. 10 akadeemilist semestrit , huvitatust nii ja teisti, rohkem ja vähem. Eraldi-asetsev ja täiesti eraldiseisev peatükk isiklikust ajaloost. 9 semestrit õppetöös ja see viimane äsjamöödunud, tollal, paljuski niivõrd erinev, otsekui tühistav ja ometi mitte, kõige eelnenu suhtes. [Õppetöö suunitluseks, kunagiseks erialavalikuks oli: teoreetiline filosoofia. Midagi äärmiselt ebapragmaatilist siis seondumas sellise erialavalikuga. Kuid on olnud paljuid varemgi kes ka vanas eas sellise valdkonnaga tegelevad. Ei olnud mina ainus, ei ole mina viimane. M.O.T.]

Paljut enamat sellest kuust meenutada siin enam ei suuda. Oli vist mingeid kandideerimisi, välisriikide ülikoolidesse. Meenutamisi selgub, et just jaanuari alguses pidin olema esitanud kandideerimis-avalduse CEU Summer Univeristy´sse, mis siis ka positiivse ja hiljem lähemalt valgustatava lahendatuse leidis… Kuid muud erilist momendil ei meenu. Ometigi ju ajas tagasi jäänud rohkem kui kolm aastat juba.

Kogu tollane üldine situatsioon oli miskiski mõttes erakordne. Ja selle erakordsuse lähtumise alused ulatusid toona vaid ühe aasta kaugusele. Nii, et toona oli see tõesti veel erakordne, veel uuski ja n-ö huvipakkuv. Tegelik olukord oli siiski midagi muud ja midagi sellest võib meenutada veel praegugi. Painajalik üldine õhustik, hämmastavalt tavapärasest erinev eluline olustik. Kummastav atmosfäär, mida iganes. Kuidas seda täpsemalt ka ei kirjeldaks, kogu see üldine õhustik on veelgi, kuigi osati ähmastunult, veelgi ligi. --- Kokkuvõtlikult: kummastavalt väändunud igapäevane tegelikkus. Millisele võiks osutada isegi mõningast kaalu kui see ei olnuks niivõrd ekstraordinaarne…

Elmar Salumaa: „Kierkegaard.“ -- „... „Hea pea, kõigele avatud, mis just huvi äratab; eriline kalduvus vabadusele ja rippumatusele... /.../ „... oli põhjuseks, et ta ainult niikaua mingi asjaga tegeles ja seda suure huviga käsitles, kuni tal sellest võimaldus õigel ajal tagasi tõmbuda.““, (lk. 11.) „... Kuid just sääraseis erandlikeis tingimustes võrsub erandlike soodumuste olemas olles aegamisi, läbi paljude lõõskade erandlik isiksus.“, (lk. 12.) „... Kierkegaardi silmapaistev andekus abstraktse mõtlemise alal, ta teatav iseloomukohane kalduvus filosoofiale.“, (lk. 16.9 „... „Om Begrebet Ironi med stadigt Hensyn til Socrates“ („Iroonia mõiste“)., (lk. 22.)

„... Naine on talle üksnes erootiliste elamuste allikaks. Kogu elu on tema käsituses ainult erootiliste naudingute piiramatu jahimaa.“ /.../ „... vaid peen, rafineeritud ja esteetilisusega immutatud elamuste-otsimine.“ /.../ „...geniaalselt kõiki juhtuvaid olukordi oskab kujundada oma tahte kohaselt ja neid kasutada oma isikliku eesmärgi saavutamiseks.“, (lk. 34.)

„... Vist esmakordselt on just Kierkegaard taibanud filosoofilise idealismi ja kristluse ületamatut vastuolu ja selle siin ka fikseerinud. Usu-paradoksi ei suuda filosoofia iialgi mõista.“, (lk. 40.) „... Esteetilise staadiumi ammutamatuks aineks on naine. Kõik mõtted ja tunded koonduvad temale: „kes ei tunne vajadust tema tundmaõppimiseks – see pole üldse kellegi „esteetik““, (lk. 43.)

„...“Alles siis kui türtarlaps on suudetud viia niikaugele, et ta oma vabast tahtest andub, et talle andumine säärase säärase õndsusena näib, et ta on valmis seda isegi kerjama, et võida anduda, -- alles see on nauding... Kuid seda saavutatakse üksnes vaimse mõjutamise teel...“ /.../ „“Tütarlast võrgutada pole midagi; aga leida üks, kes väärt on, et teda võrgutada...““, (lk. 44.)

„... erinevusi abstraktse mõistuse ja religioosse dünaamika vahel: vastandina kaalutlevale mõistusele on religioon õigupoolest kirg – suurim ning võimsam kirg inimese elus.“, (lk. 47.)³ [Siia ka lisatud kui ühe kõrval-põikena E. Salumaa tõlgenduses Taani väljapaistvama aatelja nagu S. A. Kierkegaardi arusaamisi, elust, ümbritsevast ja esteetikast. Nimelt oli see just see mõtleja, kellega kui kunagi eriti hingelähedust tundsin. (Paistab, et ka Elmar Salumaa, kunagi varem?).

Febuar 2001

„... Kõik kohad, millel puhkab taeva silm,

on tarkadele õnne sadamaiks.

Su häda sulle seda õpetagu,

et iga häda voorust karastab.“ (I, 3.)

W. Shakespeare: „King Richard II“.⁴

02.-03. veebruar 2001. – See on Eesti Humanitaarinstituudi ametlik lõpetamise kuupäev. Siis sain oma kaua-ihaletud diplomi lõpuks ka kätte. Mäletan, et ei käinud seda isiklikult ära toomas. Sellega seoses meenus, et ei olnud siis üldsegi Tallinnas, viibisin ju siis ometigi ju Tartus. Läksin sinna vist juba jaanuari lõpus, pärast seda kui olin kätte saanud meditsiiniterminoloogia alase arvuti-töö palga-summakese. Jah, meenumisi, veebruaris olin ma Tartus. Sealt meenumas nii mõndagi. Seostumas too selle teise korteriga, mille poolteadlikult otsustamisi toona, ammu, kui üürisin. Kuidas ma sealset aega veetsin. Hämmastav, erakordne ja küllaltki ekstreemne olustik. Ometigi ka mingi eriline õhustik mõnelgi hetkel.

Üldine suhtestumine tollasesse kaugesse jäänud aega. --- See oli ennekõike pürgimus kõrvale astumaks, üritamine minna mujale, proovida kuidagi teisti. Ja sellele suundumusele on lähtealuseks tuua vägagi pikaajaline kogemus varasemast, sellekski ajahetkeks juba. Pürgimus kui selline eemalduda kõigest sellisest mis häirib. Ja ometi see katse selliseks eraldatuseks toona ei õnnestunud. Tagantjärele: kuidas see siis õnnestuda oleks saanudki; igal juhul – äärmiseltki küsitav. Võib vaid täheldada, et nii mõndagi on alates tollest ammu-unustatud ajast arvates pöördumatultki teisenenud…?

März 2001

„... Ei taha ma seda näha... Jumalaga!

Mis sellest saab, on raske ennustada.

Kuid kõveratest radadest on teada,

et ükski jõud ei saa neid õigeks seada.“ (II, 1.)

W. Shakespeare: „King Richard II.“⁵

Kuidas see ka ei kõlaks, küüniliseltki… Midagi nimelt ei ole ununenud, midagi ei ole meelest läinud, iga olnud sündmus, iga üksik episood kujundamas edasist, -- see kujundab suhtumist ja sellega on nii mõndagi lõplikult öeldud.

Meenumas mõndagi troostitut sellestki perioodist. Ja täielik võõristatus sellisest variandist. Siia kahetsusväärsesse perioodi, -- nagu selgub – tuleb paigutada ka fenomen omaette nagu – Oxfordi Ülikool… --- Pääsesin nimelt Oxfordi poolfinaali, õnnesoovid olid omal kohal… Ja ometi, kui meenutada, siis IELTS-test. Ometigi, kohtasin vähemalt Briti suursaadikut, asi seegi. Üldiselt sellest perioodist meenutada vaid olustikku ja õhustikku. Veelgi kui ei soostuks kõike seda meenutama. Lisanduvalt: kandideerimised välismaale; just 01.03. 2001 pidin ma esitama avalduse Austriasse. Hilisemat vaadeldes oli see tolles perioodis vist ainus positiivne moment…

Noo meenutada seda perioodi siis ka kuidagi, kui üldsegi ka positiivselt. Just veebruari lõpus sai saadetud kunagi see avaldus teele. Märtsi alguses oli see juba Austria saatkonnas. Ja saadeti sealt edasi ja --- leidis lõpuks ka oma positiivse lahenduse. Ja tänu millele, -- möödusid kaks järgnevat aastat võrdlemisi kenamini. Tervelt kaks pikka aastat, kuigi poolitatuna mõlemad, sellistenagi meenutatavad siiski… Tänu tolle perioodi pürgimustele ma seega kui oleksin saanud pika ja ääretult eriilmelise ja suurepärase võimaluse – hinge tõmmata…. See aeg toona ei kulunud siiski asjatult.

Uku Masing: [A. Kaalep (eesti üks esimesi hispaniste) on nimetanud U. M. üheks targemaks eestlaseks, kes kunagi on elanud. Jagan seda arvamust. Ei pidanud kiusatusele vastu ja lülitan ka siia teksti mõned selle Mõtleja arvamustest...]

[Uku Masing] -- „...et usk ja ilmavaade on nagu kunst, mida tuleb igal hetkel luua...“ (lk. 5). „... Inimene peab ju kogu eluaeg endaga dialoogi, kinnitab endale, et maailm on see ja see, et see on ilus... /.../ Inimene teisti ei saa. Aga siis kadus see ära. See dialoog iseendaga, üks inimese suuremaid nuhtlusi, see alaline iseendaga rääkimine.“, (lk. 10.) „... Tähtis on, et oleks midagi sellist, mis viib inimese välja tavapärasest, rutiinsest elunägemisest – et inimene võiks kogeda midagi uut. /.../ --“Oluline on õppida selgemalt nägema.“, (lk. 11.)

[U. M.: „Budismist“] „... „Mitteolemine pole negatsioon, vaid kujuteldamatute võimaluste kogunimi. /.../ „Taipan uute võimalust umbes nii nagu olend, kes esmalt tundis päeva ja öö vahet, võinuks unistada silmadest.“, (lk. 15.)

[U. M.: „Kunstist“] „... Igasugused vastandite ühtumused rahuldavad inimest tõeliselt: ta ulmaks on vabaneda duaalsusest.“, (lk. 16.)

[U. M.: „Eesti hingest“] „... Ehitav ja loov on ainult selline tegutsemine, mis sünnib sisemisest täiusest, vastupandamatust tungist sisemuses kogetut kehastada aegruumis. See on niisiis mõjumine, mis täielikult hoovab välja hingekeskmest, olemine, mis voolab välja rahulikult ja võimsalt. Ta on see rahu.“, (lk. 17.)

[U. M.: „Nagardjuna“] „... Kui kõik liigub lõputus ruumis, siis see on sama hea kui seismine. /.../ „... siit see müstikute definatsioon Jumala kohta, et Jumal on ühtaegu tõeline rahu, absoluutne vaikus ja äärmine aktiivsus ja ta ei ole kumbki.“, (lk. 18).⁶

April 2001

„... Ma olen mõtisklenud, kuidas vanglat,

kus elan, võrrelda maailmaga;

kuid et maailm on nõnda rahvarikas,

siin aga ainus olend olen mina,

ei suuda ma; ent siiski murran pead.“ (V, 5.)

W. Shakespeare: „King Richard II.“⁷

Sellest perioodist kui vähemat meenutada. Paistab, et olukord, võrdlemisi vähemalt paari eelnenud kuuga mõneti normaliseerumas. Ilmselt veetsin enamiku sellestki kuust, tollal ammu, tolles üli-tuttavas elukohas. Kõike ääriveerigi seonduvat võib muidugi oletada vaid. Veelgi, ikka veelgi. Siiski ei suuda midagi väga erilist tollest perioodist meenutada. Ei mäleta näiteks sellest aastast kuidas saabus kevad, ei midagi vähegi temaatikaga seonduvat…

Vahest juba just selle kuu lõpus too Kalda-periood, kuid kindel selles ei ole, see võis olla ka alles järgmine kuu. Ilmselt tõesti, midagi kui ähmaselt meenumast tollest ammusest, kolme aasta tagusest ajast. Midagi väga konkreetset aprilliga siiski kui ei seonduks. Ei meenu midagi siia nüüd üles-tähendamisekski. Ilmselt siiski tolles elukohas veedetud aeg, öelgem siin vähemalt nii. Kuid mõneti siiski normaliseerunud õhustik. Ehk aitas millekski kaasa ka teadasaamine tollest tulevast Ungari-variandist, seegi peaks ajas paiknema kusagil seal…

Kogu sellele mõttetusele sai just seal ilmselt vastu seatud midagi kardinaalseltki erinevat. Sihipärane teotsemise viis – ja üldine tüdimus , isegi tülgastus vahest --- ja sellest tulenev teotsemise ja suhtestumise viis. Muidugi olid siis juba ääretultki vajalikuks osutumas üldised suhtestuslikud raamid. Oli millegi poole juba siis ? pürgida, millegi najal end konstitueerida. Minna kaugele ja ära, minna kas Ungarisse, või siis kuhu ka iganes, -- peaasi, et – kaugele ja ära… [See oli kunagi ammu juba lootusrikkam aeg. Teadsin, et saan (esimest korda!) lennata kaugele Lõuna-Euroopasse, Ungarisse, ja õppida seal rahvusvahelises ülikoolis. Ja varsti peale seda aega sain teada, et ootab ees ka õppeaasta Austrias...!]

Mai 2001

„... eimillekski siis muutun... Kes ka olen,

ei mina ega ükski inimene

jää enne rahule, kui rahu talle

toob olematus... Kuulen muusikat?“ (V, 5.)

W. Shakespeare: „King Richard II.“⁸

Tõenäoliselt just aprillis oli too Kalda-periood, seal viibimine. Meenutada seal viibimist, meenub kui rahulikum õhustik, teatud selginenum meelsus. Tõlkimine, too karuslooma-kasvatuse alane, soome keelest, mis hõlmas suurestigi seal veedetud aega. Juba siis pidin olema teadlik tulevasest Ungarisse sõidust, sellest, et olin valitu CEU-ülikooli suveülikooli Eesti esindajate hulka,; mäletan seda, sest huvitusin siis juba inglise keelest. Meenutada sealt jah, rahulikumat, selginenud meelsust. Kevadine olustik, mäletan , et kord lõikasin seal õunapuid. See oli järelikult siis. Siiski pigem meenutada sealt selginenud meelsust, kevadist ümbrust, mõneti kui selginenud meelsust. Kindlat rutiini, tõlkimist. Siiski, üldine mulje sellest kuust oleks siiski pigem kui midagi rahulikumat ja selginenumat. Meenutada sedagi siis vähemalt sellisena pigemini. Vähe head olnud ju siiani kogu tollest aastast senini meenutada paraku…

On tähendada sellest perioodist nii mõndagi. See on järjest süvenev püüdlemine millegi mõistusliku ja vähegi korrapärase poole. Suund millegile, sootuks erinevale ja paljuski tähtsamale. Jätkuv olukordade parandamise nõue ja sellest tulenev ainitine pürgimus. --- Midagi uut ja sootuks erinevat, midagi mis saaks põhimõtteliselt kogu eelnevale korratusele vastu asetatud. Ja kõige selle juures teisenev mõtlemise laad ja suhtestuslik elukorraldus, -- suurem rahulolemine, järjest edenev korrataotlus, süvenev harmoonia. See aasta leidis alles selle kuuga mingisugusegi õigustuse. Ja mis peamine, --- oli juba vähemalt midagi mille suuna püüelda…[Lääne- ehk Lõuna-Euroopa, Ungari ja Austria. Sellest viimasest sai üks parimaid aegu, mis on olnud, seninigi...?]

Juni 2001

„...Vaadake,

mis eas on veetlev neiu ja dofään.

Kui lustlik arm peaks ilu otsima,

kust peaks ta leidma Blanche´ist kaunima?

Kui vaga arm peaks voorust otsima,

kust võiks ta leidma Blanche´ist puhtama? (II, 2.)

W. Shakespeare: „King John“.⁹

02. 06. 2001. --- See kuupäev peaks hilisemat arvestades meelde jääma. Sest nimelt siis sain tead, et mulle on määratud 9 kuuline stipendium õpinguteks Austrias. See teadmine siis kujundas järgnevat õigegi põhjalikult. Esmalt juba kui teadmine, järgneva nelja kuu ootamise, kavandamise ja ette-almistumise tarvis. Ja siis muidugi kui tegelikkus, rohkem kui 9 kuuline viibimine kaugel ja hoopiski teist laadi ja lihtsalt ja ka tõesti suurepärases olustikus ja õhustikus. Sel päeval saadud teadmine kujundas järgnevat veel aastategi lõikes. Mäletan sedagi kui väga ma rõõmustasin siis. Mäletan ka üldisemat õhustikku tollasest, esimest muljet Viini linnast, silmatuna entsüklopeediast. Äsja lõpetatud tõlketööd silmitsedes ja tajudes muutunud õhustikku. Ometi kord oli mul siis juba selgem siht tulevasest silme ees.

Üldiselt aga juuni meeles kui rahulik kuu, kuigi ei meenu peaaegu mitte midagi. Ilmselt sai see aeg veedetud siin, Kuural. Vähemalt ühte ma mäletan kuidas siia sai toona saabutud kui sirelid ja võililled õitsesid. Kuid ei mäleta, et õunapuud enam oleks õitsenud, see pidi järelikult olema juuni. Vist kogu seda kuud siiski siin maal ei veetnud, muidu peaks siinsest nagu rohkem meenuma. Põhiliseks oli tollal siiski juba ilmselt valmistumine tulevaseks, Ungarisse sõiduks… See oli suur asi toona, esmakordne selline võimalus ometigi. Veel kordagi polnud ma saanud sellistki stipendium; ees ootas lennusõit, palju uusi ja huvitavaid muljeid, ja kõike mida vähegi oletada võis. Jah, põhiline tollal oli ilmselt just valmistumine tulevaks. Ungari, Budapest...!

See, et tollest ammusest, praeguseks täpselt kolme aasta taha jäänud kuust nii vähe on meenutada, -- see kõneleb sellest kunagisest ajast vist ainult positiivsemat keelt. See oli siis ka ilmselt rahulikumalt ja kõigiti mõistlikumalt veedetud aeg. Seda võib siingi ja praegu väita küllaltki suure tõenäolisusega. Elu oli millegi poole kui pöördunud, toona, siis nagu praegugi. Oli mille suunas püüelda, ja – siis oli see veel ka midagi hoopiski uut ja huvipakkuvat. Minna kuhugi kaugele ja ära. Esimene taolistest võimalustest hilisemaks meenutamiseks üleüldse. See oli esimene selliste võimaluste loodetavast õigegi pikas reas. Ja see võimalus, kui nüüd meenutada, ei toonud ka vaid pettumusi, midagi on sellest järgnenust meenutada veelgi ja tõesti ka on. ¹⁰

Johann Wolfgang von Goethe: „Die Leiden des jungen Werther.“ („Noore Wertheri kannatused.“) „... Ma ei tea, kas selles maakohas hõljuvad lummavad haldjad või on see mu oma südame elav, taevalik kujutlusvõime, mis mulle kõik ümberringi nii paradiislikuks pühitseb. /.../ „-- kõiges selles on midagi salapärast, koguni kõhedaks tegevat.“, (lk. 12.) „... Nii mõnegi meelest on inimese elu üksnes unenägu, ja mindki valdab see tunne ikka ja jälle.“ /.../ „Ma tõmbun tagasi iseendasse ja avastan terve maailma!“, (lk. 16.) „... ning sellest ajast peale võivad päike, kuu ja tähed rahumeeli oma teed käia, ei tea mina, kas on päev või öö, ja kogu maailm mu ümbert on kadunud.“, (lk. 34.)

„... Kõik siin maailmas osutub lõpuks tühiseks, sestap on loll see inimene, kes kurnab ennast au, raha või millegi muu pärast teiste heaks, ilma et see oleks ta enese kirg, ta enese vajadus.“, (lk. 50.) „... sest olen oma elus kogenud, et kõiki erakordseid inimesi, kes on loonud midagi vägevat, midagi võimatuna näivat, on alati arutuks ja meeltuks peetud.“, (lk. 58.) „... Kumb on siis esimene? Minu arust see, kes teistest on peajao üle ja küllaltki võimukas või kaval rakendama oma jõudu ja kirgi oma plaanide teostamiseks.“, (lk. 82.) „... Jah, ma olen ainult teeline, rändaja siin maa peal! Kas teie olete siis midagi enamat?“, (lk. 95.) „... Mulle on nii palju antud, aga tundmus tema vastu neelab kõik; mulle on nii palju antud, aga ilma temata muutub kõik eimillekski.“, (lk. 108.)¹¹

Juli 2001

„... Kuid tõesti väärib austust ta kui mees,

kes palju lugend, salateadustesse

on süvenenud, vapper nagu lõvi

ja imeliselt lahke, sama helde

kui kaevandused Indias... Võin öelda:

ta peab suurt lugu teie tulisusest,

end loomu vastaseltki ohjeldades,

kui vastu räägite; jaa, nii ta on.

Võin vanduda, et pole ilmas teist,

kes, nõnda teda ärritanud, pääseks

tast noomituseta ja ohuta.“ (III, 1.)

W. Shakespeare: „King Henry IV“, (1. part.)¹²

08. 07. 2001 --- 03. 08. 2001 ----- HUNGARY, BUDAPEST, Central European University, Summer University 2001; “The UN, Civil Society, and Private Sector in Global Governance“ ---- See oli selle kuu kõike tähtsamaks sündmuseks ja ettevõtmiseks. Midagi sellist polnud veel varemalt aset leidnud ja paljutki sellega seonduvast võib meenutada üha. Esimene välismaareis sellises kategoorias. Kandideeritud jaanuari algul, positiivne vastus saabus vist aprilli lõpul. Olin Eesti esindajate seas üks neljateistkümnest välja valitust. See oli siis ka midagi erilist, haruldane ja suurepärane võimalus kui selline. Kuid järgnevalt kõigest lähemalt.

Kuu algus möödus ilmselt hoolikates ettevalmistustes tulevaks. Meenub näiteks tolle suvise heleda ülikonna hankimine. Sellegagi seostuks kui haruldast ettevalmistust. Olin seda varianti ju ka kaua oodanud. Lennukipiletite ära-toomine. Olin seda kõike oodanud kauemgi kui arvata võiks; -- vahest juba kogu sellel aastal, või ligikaudu nii. Ja siis saabus lõpuks ka minekutund. Mäletan täpselt meeleolusid ja käitumist lennujaamas. Erilisi tundmusi sealtki. Esmakordne ja haruldane võimalus kui selline --- esimest kord lennata lennukiga, ja kaugele veel pealekauba ja korduvalt. Ajaveetmine lennujaamas, tolli läbimine ja siis leidsin end juba lennukis istumas, suund võetud esmalt küll lähemale sihtkohale, Helsinkile. Meeldejääv kogemus see elu esimene lennusõit tõesti . Kiirendusega hoovõtt lennurajal ja siis juba üleval, kõrgel… Lennuk planeerimas kui suunda valides. Kuid esimene lend oli suhteliselt lühike, varsti olime juba Helsinki kohal. Maandumine. Järgnev ajaviitmine järgmise lennu ootel. Üks õlu ja mõned suitsud. Naabrimees… Järgmine lennuk oli palju suurem, mõeldud pikamaa lendudeks. Finnairi logo kandev seegi. Valisin enda istekoha. Ja ootasin oma elu teist ja seni veel pikimat lennusõitu. Stardieelne ärevus, kiirendus ja siis juba kõrgel õhus.

Ülev tunne. Vaadelda maastiku mööda libisemas, tehes seda ligi 3500 meetri kõrgusel, pilvede kohal. Pakuti maitsvaid roogasi ja veine. Äärmiselt meeldiv kogemus tervikuna. Ja ennekõike see ära-vahetamiseni ülev tunne, näha maad kaugel all kiiresti mööda libisemas. Otse jumalik perspektiiv. Hõljumine pilvede kohal. Esmakordselt elus nõnda ka pikemalt. Sellest maast lendas üle vist viie minutiga. Nautisin veini ja häid roogasi, silmitsedes peagi juba lähenevat mällu-sööbinud vaatepilti. Olime sel hetkel vist ületamas Leedu ja Poola rannikualasid. Kena meenutada midagi sellist tõesti...! Lend Budapesti vältas ligi kaks tundi. Aega olukorra uudsust täielikult kogeda ja järeldusi teha. Siis juba maismaa kohal, mis mäletatavasti oli pilvedega kaetud peamiselt, siin seal kui kaugel all looklevad jõelindid, maastiku vähendatud elemendid. Ja lõpuks siis juba Ungari, Ferehegi lennujaam. Maandumine, kõrvad lukus. Vadistavad, erutatud inimesed, paljudest rahvustest. Järgnevad protseduurid lennujaamas, pakkide kättesaamine, tolliformaalsused. Ja siis juba õige pea, kõigiti sujuvalt leidmas ennast juba sõitmas Budapesti äärelinna uudsetel tänavatel. Kõik kenasti sujumas, leidsin koheselt kui õigeima võimaluse ja kohtusin kui juhuslikult teistegi väljavalitutega.

Saabumine CEU ühiselamusse, mäletamisi asus see Kerpesi tänaval. Ligi 10 korruseline moodne ja kena kõrghoone. Formaalsused administratsioonis. Kõik kenasti laabumas, otsekui ettevalmistatult laabumas. Kontaktandmed ja juba sain vajaliku informatsiooni ja oma toa magnetkaardi ja leidsin end oma kenas eluruumis, kaheksandal korrusel. Kõik oli meenutamisi tõesti ka varjutatud uudsuse särast. Olin taas väga kaugel, üksinda ja omaette, tõesti kena sealset alguses meenutada. Konkreetsed järgnevad toimingud polegi vahest nii olulised. Õige pea leidsin üles ka keldris asuva veinipoe ja meeleolu paranes jätkuvalt ja ka tõesti. Joovastaval kombel. Õige pea, vahest juba järgmisel päeval tuli pühenduda juba ka õppetööle, mäletan, et ühistranspordis, mis ei funktsioneerinud õieti oli väga palav, oli kuum ilm. Kuid järgides teisi noori leidsin CEU ülikooli peahoone linna keskuses kenasti siiski ka üles. Esimene loeng, seonduvad formaalsused, uudsuse varjund kõigel. Tutvumine õppejõududega. Olin kohanud ka teisi noori väljavalituid Eestist. Peamiselt, eranditult tüdrukud, nagu hiljem selgus 6-8 tükki. Sai nendega siis järgnevalt üheskoos ka mõndagi ette võtud. Vastuoluline suhtestumine üldiselt, johtuvalt minust olenematutest asjaoludest, paraku, eriti hiljem. Tähendusetu samas.

Õppetegevus algas aga suurejoonelise peoga ja bankettiga Kerpesi-Buildingus (muide inglise keelega ei tekkinud tolle perioodi vältel peaaegu mitte mingeid raskusi.) Too bankett oli kena, esmalt esinejad, siis söömine ja joomine, lõpuks disko. Hankisin neiukestele kohe ka pudeli veini. Tutvusin nendega ka lähemalt. Kõigiti kenasti, esialgu tõesti. --- Ja siis muidugi järgnev igapäevane õppetegevus. Hommikul vara tõustes, esmalt üritades kõigiti õiget teed meelde jätta, hiljem sai see siiski ka tuttvaks. Asus too CEU ülikoolihoone kesklinnas, Doonau lähedal, äärelinnas paiknevast Kerpesi tänava hoonest küllaltki kaugel, täpsemini: veerandtunnise bussisõidu ja pooletunnise metrooga kihutamise kaugusel.

Olin taas Budapesti linnas. Meenus nii mõndagi tollest kunagisest, 1996 aasta veebruaris ette võetud pöörasest ja sihitust minemisest sinna kaugele. Ja kui erinev oli kõik nüüd. Esmalt muidugi positiivses, kuid hiljem veidi ka negatiivses tähenduses. Kuid õppetöö oli igapäevane ja hõlmas kogu päevase aktiivse aja. Õhtuid veetsin veini rüübates ja imetledes kõrghoone aknast avanevat panoraami kogu äärelinnale. Kõõlusin seal akna peal tõesti kenasti ja hoolimatult. Üldine atmosfäär meenutamisi väljapeetultki eriline ja küllaltki meeldiv, eriti kohati, kuid põhimõtteliselt juba ka veidi nihu. Kui küsida kuidas siis meenutada siia vastusena toda esimest nn pilku, saabumisel lennujaamas. Jah, kaugused ei tähenda tõesti mitte nii palju kui sai alateadlikultki ehk oodatud. Kuid sellegi poolest, -- oli olemas piisavalt raha, seega ka piisavalt veini ja vahel ka konjakitki… Meenuvad hommikused ja õhtusedki einestamised Kerpesi-Buildingu restoranis. Toit maitses ju ometi üllatavaltki hästi veel toona. Polnud ammu enam midagi nii maitsvat söönud. Ja ei häirinud mind seal kokkuvõttes suurt midagi. Ja veetsin kõigiti meeldivalt aega, juues ohtralt veini ja suitsetades oma pilvede-aluses elukoha aknal, ja väljas all verandal. Hoone oli tervikuna kõigiti esinduslik.

Ja seda ka igapäevane õppetöö, lektorid enamikus Ameerikast. See sisustas pea iga päeva päevase aja. Nädalavahetused olid küll vabad. Tõsi neid kuigivõrd siiski ei olnud, piirdus see seal viibimine vaid ju veidi üle kolme nädalaga. Siingi veel, meenutades, paistab , et see aeg oli seal veeta palju kordi pikem. Ju siis sai kõike paljugi intensiivsemalt läbi elatud. Kena aeg oli seal veeta, kokkuvõttes. Hiljem lõin veidi küll vist nagu õppetegevusele käega ja keskendusin rohkem meeldivale, veini nautimisele. Seda ka päeval, Budapesti haljasaladel. Kõike sealt aga siiski meenutada ei soovi.

Meenub tollest näiliselt vaid ammusest ajast nii mõndagi. Õppetöö, igal päeval ette võetav asi, mis sujus nii ja teisti. Rohkem nagu, ja teadlikultki, huvitatud pealtvaataja osa täites. Miks ka mitte? Budapesti linn, kesklinna tänavad ja Doonau jõgi. Kohad kus olin juba kunagi käinud, mis olid veelgi elavana silme ees ja tuttavlikud. Buda linnaosas seekord siiski ei käinud, vaid korra, läbi sõites. Eemalt paistva Matthiaskirche otsekui mosaiigiga kaetud tornid. Palee kuplid seal üleval, kõrgel. Ja siis see teine suurem katedraal, minekutee kõrvale jääv. Seal ma istusin. Ja siis laevasõit Doonaul, koos teiste õppuritega, külaskäik mingis väikeses linnas. Kuid milleks rääkida siin sellisest. Tagasiteel, šampust juues polnud ju enam lugugi kõigest sellest... Kena tšehhitar. Suure kiirusega kihutav metroo kui vilksatav pilt siia kõrvale, ja üks särav iludus, tõesti kena vaatepilt, ilmselt, nagu hiljem näis selguvat, bulgaarlanna. Tema naeratus hoiak ja muidugi väljanägemine… Loeng Ungari Teaduste Akadeemia hoones. CEU hoones viibitud aeg. Veini joomine kõrghoone avatud aknal. Külaskäik ühes vanas kloostris ja viibimine Balatoni järve ääres. Sinna me siiski kunagi (1996) ei jõudnud. Nüüd aga küll.

Nii mõndagi meenutada kogu sellest ajast. Üldiseid vaateid ümbritsevale olustikule, eredaid muljeid, meeldivaidki hetki, eufoorilistki meelolu. Ka ekstaatilise , jõulise ja kindla meelevalla kõrghetki, --- kaheksanda korruse kõrguselt vaadates, välgud rebestamas taevast. Erinevaid elamusi. Suhtlemine noortega kogu Ida-Euroopast, sinnagi vahele. Samas teatav ükskõiksus ja hoolimatuski tollesse õpetuslikku tegevusse, -- tühja sellestki. Üldine mulje kui meelolu, hilisematki arvesse võttes pigemini kirjeldatav üldiselt vastuvõetavana. Nii nagu hiljem seda tavatsesin meenutada, kogu seda sõitu, -- see oli kui väike veinitripp/reis Ungarisse… Taas-külastus Budapestis. --- Üldiselt võib öelda, et ülekaalus olid kogu sellest perioodist siiski positiivsed muljed. Tagant järele vaadates – hea meel, et sinna nõnda sattusin, et seal käisin, et seal olin. Meelsasti läheks või kunagi, nõndagi, uuesti sinna tagasi. Ja äkki lähengi…¹³

August 2001

„... Oo, uni, magus uni,

sa põetaja, kuis kohutasin sind,

et sa ei taha sulgeda mu lauge

ning unustust mu meeltele ei laota?“ (III, 1).

W. Shakespeare: „King Henry IV“, (2. part.)¹⁴

Augusti esimesed kolm päeva olin veel Ungaris. See oli lõpetamine, otsade kokku-tõmbamine. Õieti küll, -- ametlikule lõpetamisele ma siiski jääda ei saanud, kuna lennupiletid olid ostetud paar päeva varasemad. See olnuks siis ilmselt pidulik bankett jõelaeva pardal, koos šampuse ja diplomite pidulike kätteandmisega. Sellest jäin ilma, kuna see oli vist laupäev, mil jälle tagasi asusin lendama. Seniks oli kõik seal nagu ühel pool, nii õppetegevuse osas kui ka muidu, veinid joodud, veidi ilma nähtud taas, üle hulga aja jne. Nõnda siis lõpuks tolle Airporti mikrobussiga lennujaama ja seal võetud suund Helsinkile. Lennukiks oli jälle pikamaa suurlainer. Ja reis kulges kõigiti mugavalt. Sama nagu tuleski, kiirendus, õhkutõusmine, kõõlumine tohutus kõrguses ja kaks tundi väldanud tagasisõit. See oli nagu õhtusem aeg. Pakuti taas süüa ja veini, mida mäletatavasti nõudsin lisagi… Suurepärane elamus kui selline taas. Ja siis juba jälle Helsinki linn. Aja parajaks tegemine lennujaama paviljonis. Olin tagasi sõitnud koos ühe eesti õppejõuga, sellega siis vesteldes ja siis Finnairi Tallinna lennuki peale. Mängisin välismaalast, on meelde jäänud üks kena kaaslane. Viimaseks muljeks Helsinkist oli suurepärane panoraam öisele linnale. Ja varsti siis juba Tallinna kohal. Maandumise hetk. Siis pagas, mulle oldi vastu tuldud. Ja varsti leidsingi end taas kodus veini rüüpamas.

Ülejäänud augustist on meenutada hämmastavaltki vähe, isegi ei mäleta kus ma peaasjalikult viibisin, ilmselt siiski linnas. On meelde jäänud teatav interreegium, teatav n-ö üldine õhustik või midagi, isegi kerge külmetuse sümptomid nagu sellestki ehk. Üldiselt muud küll ei mäleta , -- nagu tühi auk, see kogu järgnev sel kuul veedetud aeg. Hämmastav erinevus kui võrrelda seda Ungari sügavalt mällu-sööbinud muljetega. Kuid kõnekas seegi.

STENDHAL: „... On hoituna veel sügavamad ohked

ja magusam on varastatud pilk,

ja pole pattugi, kuid puna puhkeb.“

Byron, „Don Juan“. I, 74

„... Selline käitumine, mida suures maailmas kutsutaks elutarkuseks, ei tarvitse veel ilmalikule inimesele tingimata tähendada hukatust, aga meiesugune peab valima...“ /.../ Ma tean, et te oma vaimuga kaugele jõuate...“, (lk. 50.)¹⁵

September 2001

„... On inimeste elukäigus mõnda,

mis möödund aja pahet kajastab;

kes seda märganud on, see ennustada

üldjoontes tabavalt võib neidki asju,

mis sündimata nõrgas algmes veel

ja mille idud ajalaekas on.“ (III, 1.)

W. Shakespeare: „King Henry IV.“ (2. part.)¹⁶

Ka septembri algusest ja keskpaigast on väga vähe meenutada. Enamik ajast möödus linnas, ilmselt hoolikates ettevalmistustele minekuks kaugele ja kauaks. Kuidas siis teisiti, nii kauaks ja nii kaugele polnud ma ju veel kunagi läinud. Mäletan üldist õhkkonda linnas, mis oli suhteliselt ambivalentne. Siiski meenub umbkaudu sellest perioodist ka üks maal viibimine, tõlkimine. Kuid enamik mõtteid ja tegusi oli muidugi jäägitultki hõlmatud eelseisva lahkumisega. Varustuse hankimine, uus ülikond, saapad , prillid. Külastasin hambaarsti. – Tubli…

Kuid septembri viimasel nädalal siis lõpuks ometi sõitsin juba Viini poole teele. Täpset kuupäeva siinkohal ei mäleta, see võis olla 26-27 sept. Bussisõit kujunes nii ja teisti. Kuid jõudsin Müncheni bussiga kenasti Kaunasesse ja seal sai veidi alkohoolset abivahendit. Edasi leedu bussiga Viini poole. See sõit kestis vähemalt öö ja päeva. Kerge eine kusagil Poolas või Tsehhis. Meeleolu juba päris kena, kõigiti. Kaasreisijad, ja siis juba Austria piir. Ja siis läbi uudse maastiku kuni õhtul jõudsime Viini linna. Mäletan Doonaud (ja muide huvitav, rohkem Doonau jõge ennast ei näinudki seal). Esimesed hetked Viinis, kuidas hakkasin oma pagasiga astuma ja saksa keelt parktiseerima samuti koheselt. Jõudsin ootamatult kui kenasti otse Ülikooli juurde välja. Kõigiti ja äärmiselt suurejooneline ehitis selline. Milline tunne seejuures. Tundmused kõik sealt nii eredalt meeles nagu oleks kõik alles eile olnud. Veetsin aega mingis baaris, ja siis ka pargipingil ja veel mingis baaris. Hommikuks oli villand ja seadsin otsekui iseenesestmõistetavalt sammud kõige õigemasse kohta, läheduses asuvasse Jugendgästehausi. See osutus sobivaks peatuspaigaks tõesti, järgnevaks neljaks ööks-päevaks. See kõik on ääretult täpselt meeles. Juba järgmisel päeval võtsin ühendust vajaliku instantsiga, ÖAD bürooga ja sain kätte ka oma esimese stipendiumisumma. Ühiselamu võtmed pidin siiski saama alles 01. oktoobril. Veetsin siis aega seal Gästehausis, tutvudes ümbruskonna, inimeste ja kohaliku veiniga. Üldiselt kena kõik, üksikuid ebameeldivaid momente pelgalt, mis küll hiljem osutusid prohvetlikeks. Äärmiselt kenad muljed sellest linnast ja ääretult ootusrikkas ja lootusrikkas suhtestumine tuleva ootuses. Lõpuks ometi olin ma Austrias ja keiserlikus Viini linnas.

Oktober 2001

„... Ja mis on vürstil, mida teistel pole,

kui üksnes hiilgus, kõrge koha hiilgus?

Ja mis sa oled, ebajumal hiilgus?

Mis jumal oledki, kui kannatad

maist valu oma kummardajaist rohkem?“ (IV, 1.)

W. Shakespeare: „King Henry V.“¹⁷

ÖSTERREICH, WIEN ------ See oli lihtsalt suurepärane aeg seal veeta. Ääretult huvitav, järjest täidetud uudsetest muljetest, kõigiti nauditav ja erakordne aeg. Meenutan seda siiani otse tänuga. Uskumatult teisti võrreldes kas või kogu varasemaga, vaid korra oma elus olin olnud ju omaette olnud, -- ja millistel naljakatel tingimusel toona kunaski. Nüüd aga nii kaugel, nii kaua, ja – niivõrd suurepäraste tingimuste kujul. See oli tõesti erakordne saavutus. Mõelda vaid, -- vahest tõesti – üks miljon viie vastu.¹⁸ Võisin olla üks viiest eesti üliõpilasest aastas selles erakordselt auväärses institutsioonis. Ja kui ääretult meeldivad muljed tervikuna kujunesid nüüd järgnevalt kogu sellest kaugest maast, sealsest rahvast, sellest tõesti suurejoonelisest linnast. Raske seda kõike kirjeldadagi, ometigi püüan seda järgnevalt siin mõnetigi teha, põhjalikumaltki. Kujuteldamatult suurejooneline linn, võin kindlusega väita, et sellises linnas polnud ma varem kunagi käinudki. Midagi niivõrd kena, ja muljetavaldavat ei lootnudki ma näha, või ehk siiski.

UNIVERSITÄT WIEN, INSTITUT FÜR PHILOSOPHIE ------- Pole kenamat kohta õppimiseks, pole olemas kenamat ja kohasemat ülikooli, Ülikooli suure algustähega, nii sai mõeldud kohe alguses, selles sai hiljem jätkuvaltki veendutud. See oli tõesti suurepärane institutsioon ja auväärne asutus. Ja mulle meeldis vägagi seal nõnda rakendatud ja hõivatud olla. Juba väljanägemiselt oli Ülikooli peahoone muljetavaldav. Võttes enda alla ruutkilomeetreid maad kesklinnas, ehitatuna 19. sajandil oli see tõesti ka klassikalise ülikooli näiteks. Kuulus see muide Viini kesklinna ühtede väljapaistvamate hoonete hulka üldse. Ja mina õppisin just nimelt seal. Esma-mulje: massiivne puna-valgega kaunistatud fassaad, võlvitud otse ristikäike meenutavad balustraadid ümber siseõue, kaunistatud reljeefide ja kujudega kuulsusrikkast minevikust. Avarad saalid, laiad trepid, postamendid, balustraadid, kaunistatud saalid ja etikud. Üldmulje igal juhul võimas. Instituut asus paar kvartalit eemal ja oli moodne seitsme korruseline hoone. Ülikoolis kokku õppis igal aastal umbes 80 000 üliõpilast, -- äärmiseltki muljetavaldav arv, --- minu instituudis (Filosoofia Instituut) umbes 1000 noort ja vana õppurit. ¹⁹

Nüüd aga oktoobri kuust lähemalt; kuivõrd järgnevalt on kavatsus heita pilku kogu sellele perioodile, -- 3 kuud 2001 aastal ja järgnevalt ka esimene pool aastast 2002, -- siis üldistavaid märkusi vabalt veelgi esitada. Kuude kaupa ülevaatust teostamisi peaks aga säilitama teatava konkreetsuse. Oktoobri kuu seostub ennekõike tolle esimese elukohaga seal Viini linnas, --- Tigergasse – ühiselamu, kus paraku veetsingi vaid selle kuu. Võtmed sain ÖAD büroost kätte ja asusin sinna elama juba esimesel kuupäeval. Kõigiti kena elukoht oli, üksik tuba viiendal korrusel, selles kõigiti modernses Studentenheimis. Mäletan, et mulle seal ka meeldis, paljutki oli hõlpsamat, toiduvalmistamine jms käe jala juures. Mäletan ka kuidas maitses mulle seal ka teatav itaalia punavein. Jõin seda meelsasti rohkelt. ADEG- kauplus, kuhu hiljem enam eriti ei sattunudki. Asjaajamised pankades ja muudes instantsides, mäletan, et kiirustama pidi Ülikooli registreerimisega, -- Zulassungsfrist.

Ülikool, sisse-elamine sealsesse õppetöösse, see oligi selle kuu üheks peamiseks prioriteediks. Ja see sujus kõigiti, leidsin üles vajalikud kohad , ruumid ja loengud, kenasti ja hõlpsasti. Konkreetseid loenguid siia praegu ei loetle, kuigi need on üles täheldatud kõik. Ja kui palju neid oli, milline küll oli pakkumine selles osas --- võrreldes Eestiga , -- ühe ainsama päeva jooksul pakuti rohkem filosoofia loenguid kui siin terve semestriga, täpsemalt kuni umbes 50 loengut päevas seal kenas Austrias...! Milline valikuvõimalus, külastasin neid muidugi mõnevõrra vähem, ja lähtudes ennekõike isiklikult huvipakkuvast. Enamik loengutest toimusid tolles modernsemas instituudihoones – NIG, kus teisel ja kolmandal korrusel asuski filosoofia instituut. Külastasin neid loenguid, algul ilmselt täis ootusärevust. Osa loenguid oli jätkuvalt ka tolles teises, suures peahoones, külastasin sedagi kohta meelsasti jätkuvaltki.

Esimesel semestril läksin ülikooli kodunt enamasti jala. Sellega ja mõne muu üksiku seigaga seostus ainus nuripidine seik kogus selle sealse kenaduse kõrval. Lahkumine Tigergasselt ja kolimine järgmisesse elupaika, järgmise kuu alguses. Huvitav reageering, otsekui emotsionaalne pelgalt, kuid , mis parata, sellega tuli siis nõustuda. Sellise hinnanguga näiteks.

Kuid üldiselt oli seal siiski ja ennekõike ainult kena, too reaktsioon eelpool-kirjeldatud armetusele oli pigem kui liialdus, arvestades teatuid konkreetseid asjaolusid. Enamiku ajast, elades seal Tigeregasse-Studentennheimis olin kõigiti rahul. Veini voolas seal ojadena, tarbisin seda tõesti ka hulgi, seda maitsvat itaalia punaveini… Samuti oli seal meeldivaid võimalusi puhkuseks, ühiskasutatavad telekaruumid, kus sai suhelda teiste üliõpilastega. Meelde on jäänud hispaanlaste ja inglaste kogukonnad, oli kõikides rahvustest ja rohkelt. Ka üks soomlane, sellega seoses: maha magasin piduliku tervituskõne linna suurejoonelises raekojas, mis oli õppeaasta algul mõeldud välismaistele tudengitele. Meelde on aga jäänud nt üks kena hispaanlanna... Kuu lõpul tutvustasin end Peter Kampitsile, isiklik Betreuer. Jätkus ka aktiivnegi õppetöö ülikoolis. Kuid kahjuks jah, siis pidin, endast küll sõltumatutel asjaoludel, Tigergasselt lahkuma.²⁰

November 2001

„... Mu keel on konarlik, nõbu, ja mu esinemine pole sile; kuna mul polnud seega abiks ei meelituse häält ega meelituse vaimugi, siis ei suuda ma ta ette manada armastuse vaimu nõnda, et see ilmuks oma tõelisel kujul.“ (V, 2.)

W. Shakespeare: „King Henry V.“²¹

Novembri kuu algas siis ümber kolimisega, seal samas lähedal asunud Pfeilgasse Studentenheimi. Sellega ei seostu just kõige meeldivamat, teatud ebakindluse momendist tingitud hetkelised ärritatuse ja rusutuse tundmused. Ja mõningaid finantsilisi raskusi lisaks, puudus esialgu nt võtme eest tasutava kautsjoni raha, õnneks sain interneti teel seda vanematelt tellitud. Lahkumise seostub ka ärritust, nii mõttetu, isegi ebakohane näis see toona. Tagantjärele võttes seda kui lihtsalt üht võimalikku varianti, täpsed tagamaad ei saa muidugi teada ollagi. Igal juhul, novembri esimestel päevadel ei olnud meeleolu just parim võimalikest. Kuid tasapidi see siiski silenes. Sai kui kohanetud uudsete tingimustega, eluga tolles uues elukohas, kuhu, ma siis veel ei teadnud, aga pidin jääma järgnevaks kaheksaks kuuks. See oli pikk aeg.

Mõni sõna siia sellest uuest kohast. Esmapilgul oli see Tigergassega võrreldes muidugi mõneti kehvem, vanem hoone, vähem mugavusi. Näiteks oli küll mingi telekaruum, kuid võrdlemisi kehva selline. Köök oli ühis-kasutusel, kööginõud puudusid, lisaks veel muudki tarvilist. Kuid ajapikku selle kõigega siiski harjus, ja lõpuks, lõpuks võib öelda, et see Pfeilgasse eluase hakkas isegi oma vähenõudlikumal kombel meeldima. Sai tellitud endale vajalikku kraami ja peagi see saabuski, postipakiga, toidunõud ja voodiriided, jms (mitte)vajalikku. Pidin olema sel kuul rahadega veelgi kokkuhoidlikum kui eelmisel seda olin. Nimelt pidin külastama toda Magistrat-Abteilungit ja nõutama välja seal ootava elamisloa. See maksis oma 2000 ATS, mis oli tõsiseks miinuseks mäletan, mu tollasele sissetulekule. Elamisloa sain ilusti kätte, kuigi selleks tuli metrooga sõita pea teise linnaossa. See päev on hästi meeles, siit nähtuv ka tollane üldine meeleolu, -- Gerne…

Üldiselt sain umbes 7000 ATS kuus, kursivahe pea võrdeline krooniga veidi parem. Sellest jagus, kuigi jah, november on meelde jäänud kui kõige kokkuhoidlikumalt veedetud kuu kõigist üheksast seal üldse. Väljendumas see sellestki, et mäletan, et sel kuul ei ostnud ma kordagi kangemat alkoholi. Seega otsekui täiesti kainelt…. Veini muidugi jagus, -- Musketier-Rotwein… , veini voolas ojadena ja sealt ka vastav meeleolu. Tasa-pidi hakkas elu uues elukohas laabuma, elasin end sinna kui sisse. Minu korter asus viiendal korrusel, oli kahele mõeldud kuid olin seal üksinda. Ja jäingi üksinda, kuigi seda jätkuvaltki seal ei teadnud. Teab kui olnuks vastupidisel juhul? Huvitav, kui meenutada, siis olin vist ainsana kahelises toas üksinda , vähemalt oma korrusel, --- mida küll sellest järeldada…. See vaade, mis avanes sealt aknast, -- nägin seda nii sügisel, järgnenud talvel, kevadel ja suvel… Otsekui terve aastakäik möödus sealt aknast ümbrust silmitsedes silmade eest mööda. Terve pikk aasta.²²

Järjest enam hakkasin sisse elama ka toimuvasse õppetöösse, külastasin usinalt loenguid. Toona vist ka hommikusi. Vähemalt üritasin külastada kõiki noid, mida olin endale kui sobivaid või huvipakkuvatena välja valinud. Neid oli küllaltki palju ja võinuks muidugi olla veelgi enam. Kuid ilmselt oli neid siiski täpselt parajalt. Teadsin juba kui palju eksameid ma sooritama pidin, 5-6, seega oskasin arvestada; külastatavaid loenguid oli muidugi rohkem, mõnesid, tõsi küll väisasin rohkem sporaadiliselt. November oli seal kaugel kui hilissügisene kuu. Seal nii kaugel lõunas oli kogu klimaatika kui täpselt kuu jagu ajas edasi nihutatud. Oktoober nt oli veel täielik suvekuu. November siis kui sügisene ja mõneti jahedam. Tõusin iga päev suhteliselt vara, läksin jalgsi kooli, jalutades mööda Wieni kesklinna kenasid tänavaid. Koolitee kestis kuskil 15 minutit, või veidi rohkem. Juba siis omandasin harjumuse võtta ka ülikooli kaasa pudel veini ja jogurtit. Nõnda siis istusin Ülikooli peahoone varjulistes ristikäikudes, silmitsedes võrratuis dekoratiivseid kaunistusi sealsetel võlvitud lagedel ja jälgides mööduvaid inimesi. Kadestavalt. Muide, mäletan ka, et novembri lõpus oli rahaga suhteliselt kitsas käes korraks.

STENDHAL: „... Kirg varjatumgi endas peidab tuld;

nii taevas sünge tormi ennustab.

Byron, „Don Juan“ I, 73., (lk. 65.)

„...Siin, kaugel kõigist inimestest, tundis / end kindlana. See kõrgusetunne pani teda heameelest naeratama. Midagi selletaolist ihaldas ta saavutada ka moraalselt. Kõrgete mägede puhas õhk tõi ta hinge tagasi selguse ja isegi rõõmu.“, (lk. 67.)

„... Ta kadestas seda omaette olemist.“

„... Ent oli armsust Julia külmuses.

Ta väike käsi kergelt värahtas,

peost tasakesi välja libises,

jäi meelde selle surve erutav,

nii õrn, nii põgus, et ta ebales,

kas seda oligi.

Byron, „Don Juan“ I, 71., (lk. 68.)

„... Esimest korda elus veetles teda ilu jõud. Hõljudes ebamääraseis ja magusais unelmais, mis muidu nii võõrad olid ta iseloomule... /.../ ... mis teda kütkestas täiusliku iluna.“, (lk. 71.)²³

Dezember 2001

„... Mind märgid tähistasid erakordseks,

ja kogu elu käik on näidanud,

et pole ma lihtinimeste kirjas.“ (III, 1.)

W. Shakespeare: „King Henry IV.“ (1. part)²⁴

Mida meenutada sellest ammusest kuust. Jäänud ometi see kõik juba ajas piisavalt kaugele, et ühtlustuvalt kokku sulanduda järgnevate ja eelnenud kuudega. Puuduvad siin momendil ka kirjalikud ülestähendused sellest perioodist. Pigemini suudan jah, meenutada seal veedetud sügist, talve, kevadet ja suve, mitte niivõrd üksikuid kuid. Kuid mõndagi siiski, veelgi , siin ja praegu (muide sellisedki ülestähendused sellest perioodist seal on siin esmakordsed). Mäletan talve hakust, et ilmad muutusid järsultki jahedamaks. Meenutada näiteks talvist vaadet sellele kodukirikule, mis avanes koolitee ääres, kui sealt mööda kiirustasin. Kena koht, äärmiseltki, ja – kuigi korduvalt mõtlesin, et lähen ka sinna kuid ometi, järgnevaltki, ei läinud… Talvine koolitee, mõtlen siin talve all pigem külma novembrit siinses tähenduses, õppetöö, NIG ja Ülikooli peahoone. Eriti ma toona tolles linnas just laialt ringi ei liikunud. Seda paraku tõesti mitte. Ju siis ei olnud sobivat tuju. Olgu siis nii, milleks ma seda ei teinud ei hakka ma siin aga lähemalt kirjeldama. Jäägu see hilisema teha, üritada siin meenutada tolle perioodi ilusamaid hetki ja järgida pigemini neutraalse kirjeldamise ridu.

Talvine WIEN, Austria pealinn… Lumi sadas maha üürikeseks ajaks alles detsembri lõpus ja sedagi vaid lühikeseks ajaks. See periood, aastavahetuse paiku ja veidi peale seda oli ka seal kõige külmeim aeg üldse. Mitte siinses mõttes, vaid lõunamaises mõttes... Olin ju niivõrd kaugel, ja täiesti eraldi, omaette, ning samuti ka , -- kõigiti kenasti kõigega kohanenud… , vähemalt kui arvestada mõningaid n-ö tingimusi. Kuid ometigi oli väga paljutki seal siiski ääretult kena. Olin väga kaugel, üksinda ja tegelesin millega, mis mind ka tõesti siiraltki huvitas. See institutsioon, see Ülikool oli tõesti ka muljetavaldav…. Kindlasti jõin ma selgi perioodil seal veel ohtrasti veini, nii kodus kui ka kooliski. See otsekui parandas meeleolu, kirgastas seda mõnetigi. Ja ometi, siis veel peaasjalikult ainult veini, vähemalt veel enamuse detsembristki. Alles detsembri lõpul avastasin ma enese jaoks hoopis uue maailma. Ja selleks oli brandy…. See oli siis kui võrratu kogemus. Ja sõnulkirjeldamatu. Ja ka kui otsustamise küsimus, sai otsekui omaette vastu võetud üks põhimõtteline ostus, -- juua ja unustada. Ning juua, see tähendas siis minu jaoks, -- juua süstemaatilisel kombel. -- BRANDY...? -- Detsembri lõpus ma juba teadsin veidi , mida see sõna tähendab.

Siit ka kogu toonane meelolu, -- selles oli antud perioodi lõppedes juba teatavat hoogsust ja hoolimatust. Teisalt ka kõigiti kohanenud juba valitsevate tingimustega. Ning siis too nõnda nimetatud OTSUS ja süstemaatiline alkoholi tarbimise algus. Kontrollitud minnalaskmine kui kasutada teatud spetsiifilist sõnavara. Nõnda ma siis elutsesin seal sellel kuul kui väljas hakkas järjest külmenema, elu Pfeilgasse ühiselamus oma harjunud mõõtmeid omandama, toimuv märkamatu üleminek brandy kui elustiili omaksvõtmiseks, loengud, elu , mis oli omandanud oma konkreetse harjumusliku järjepidevuse ja kindluse. See oli ka viimane kuu Austrias mil kehtis schilling/ören, (pärast 160 aastat muide), -- uuel aastal pidi kasutusele tulema uus raha , EURO…. Uus ja huvipakkuv nähtumus too üleminek minulegi, kuid sellestki mujal pikemalt. Igal kuul oli too kohustuslik ÖAD-büroo külastamine, mille järel sain oma ettenähtud summad isiklikule pangakontole Austria Pangas. („Bank Austria“). Kolm kuud olid muutnud elamise seal tõesti mõneti ka kuidagi kindlustunnet sisaldavaks. Elu kulges omasoodi, mööda kindlaid, uusi ja omandatuid mõõtmeid.²⁵

STENDHAL: „... Sinu elutee kujuneb raskeks. Ma näen sinus midagi niisugust, mis on solvav keskpärasusele. Kadedus ja laim hakkavad käima su kannul. Kuhu sind kaitselmus ka ei asetaks, sinu kaaslased ei saa sinu poole vaadata ilma vihkamiseta.“, (lk. 202.) „... Ma ei tea, mis ta kord mõtleb tegema hakata, aga temas põleb püha tuluke ja ta võib kaugele jõuda.“, (lk. 217.)²⁶

Kokkuvõtlikult a. D. 2001

„... Kuis sarnane on armatusekevad

aprilli heitlikule ilmale; kord üleni

ta paistab päikesesäras, kord kaob

see kõik taas pilve varjule.“

Shakespeare, „Kaks veroonlast“., (lk. 361.)

„... Mõistlikul armastusel on kahtlemata rohkem vaimuteravust kui tõelisel armastusel, aga tema tunneb vaimustushooge ainult puhuti; ta tunnetab ennast liiga palju, arutleb vahetpidamata; kaugel sellest, et mõtteid eksiteele viia, on ta ise rajatud mõtteile.“, (lk. 363.)²⁷

Tagasivaatena kogu sellele aastale torkab juba pealiskaudsel esmapilgul silma, et kogu see aasta, a. D. 2001 jagunes kui kolmeks sootuks erinevaks osaks. Olid esimesed neli kuud, mida kokkuvõtlikult silmitsedes iseloomustab ebameeldiv õhustik, vastumeelsus tegutsemisel ja otsesed jälestusväärsed episoodid, --- nõnda paistavad kui jaanuar, veebruar, märts ja isegi aprill. Siis järgnevad neli kuud, mida iseloomustab juba konkreetsem suunitletuse laad ja teatavam lootusrikkam meelsus, -- ja seda ainuüksi seetõttu, et siis juba teadsin, et mind ootab ka etemat veel ees, minek või siis minekud välismaile ja kaugele ja ära; sellised ootamise ja lootmise kuud olid laias laastus ehk mai, juuni, august ja september. Kahe viimase alguses ja lõpus muidugi ära ma juba olingi. Ja viimased neli kuud möödusid laias laastus üldistatuina vaadelduna kaugel ja täielikus eraldatuses ja üksiolemises, -- millest tulenevalt kõigiti kenamini ja eelistatavamalt. Need olid siis juuli, pea täiega Ungaris, ning oktoober, november ja detsember täielikult välismail, kaugel ja pea õnnelikuna oma olemisest seal ja nõnda…. Selline, tõsi küll vaid tinglik jaotus kolmeks, kirjeldab ilmselt selle aasta kulgemise üldist laadi kõige üldistavamal kombel, muidugi eksisteerisid ka kõikvõimalikud erinevused ja variandid. Kuid üldine suund on siit juba siiski näha, -- see oli lahkumise aasta, ära-püüdlemise aasta, (ja sellena liigagi sarnane käesolevale), see ammune aasta oli selleks ajaks kui teostasin oma pürgimusi minna kaugele eraldatusse, minna kaugele ja ära… Ja paljuski see mul siis ka õnnestus. Nii, et kokkuvõttes võiksin selle aastaga nüüd, siin meenutamisi , isegi kui rahule jääda... [Antud kirjutis pärineb juunist 2003, seega ajast ligi paar aastat hiljem. JA aga see 2001 oli reisimise aasta ja nagu järgnevadki. Sel 2001 aastal külastasin Ungari ja eriti just Austria ülikoole. Tundsin end hästi ja vabana. Ja järgneva, 2002 aasta päevik (mis on ka plaanis siin blogis avaldada) oli kindlasti veelgi kenam, kuna enamiku 2002 aastast veetsin just seal hiilgavas AUSTRIAS. Ja ka sellest 2003 aastast (mil kirjutasin meenutamisi seda 2001 & 2002 päevikut) on mõndagi head meenutada, elasin ju Taanis, Koppenhagenis ja õppisin Koppenhageni Ülikoolis. Need olid minu rännuaastad.²⁸ Bon Vojage!]

Ja muidugi aastad on teineteise järel reas nagu hõõguvad pärlid nööril...?

EPILOOG.

(13. 02. 2019.)

-- Anno Domini 2001. -- See oli juba nii kaua aega tagasi, see 2001 a. D., et sellest on, siin tänasel päeval kirjutades, möödunud juba 18 pikka aastat...? Olin siis 18 aastat noorem, sel ammusel 2001 aastal. JA elu ja aja möödumine on õpetanud nii mõndagi... -- Mingis mõttes on ju ka 18 aastat otsekui `osa elust`...? Nii mõndagi on muutunud selle pika ajaga ja ilmselt muutub nii mõndagi järgnevalt veelgi...? /---/ See oli üsna kena aasta see 2001, kunagi 18 aastat tagasi, ei kahetse seda aastat. Selle ammuse aasta algusest ei mäleta peaagu midagi. Kuid kevadel `01 laekus hea uudis, et olin saanud stipendiumi õpinguteks välismaale, Ungari ülikooli nagu Kesk-Euroopa Ülikool (CEU = Summer University 2001); see oli ainult kolm nädalat siis järgneval suvel, kuid meelde on jäänud, et maitses nii unagri tõit kui ka kvaliteetne punavein... JA ma sain 4 korda lennata! (Finnair). Sain esimest korda elus lennata! Oli kena vaadata (u 8oo km/h neid vahelduvaid maastikuvaateid (3, 5 km kõrguselt). -- Oli siis ikka kena aeg see ammune, 18 aastat tagasi veedetud 2001 aasta...? Oli jah, olin olin noorem oli rohkem lootusi ja ei kahetse seda aastat oma elust. Ikkagi UNGARI ja eriti just: AUSTRIA!

-- Nõnda möödus see aeg seal kaugel madjaritemaal, peamiselt, muidugi, vaid kenad muljed? JA siis 2001 suve alguses sain teada teisegi rõõmusõnumi, et mulle on määratud AUSTRIA Valitsuse stipendium, õppimaks VIINI Ülikoolis (Univeristät Wien, Institut für Philosophie)! -- See oli tõesti väga hea uudis. JA elasingi ja õppsingi Austrias, kenas VIINI linnas siis ligi 10 kuud. Ainult head muljed on jäänud siianigi sellest ilusast ja kenast Austriast. Viisakad Eurooplased, kenad muuseumid, Ülikool kui uhke loss seal Viini kesklinnas. Ainult head muljed jäid sellest suurejoonelisest AUSTRIAST! JA siis sellele 2001 aasta lõpule, Austrias, Viinis, järgnes siis elu kõige ilusam aastavahetus (2001/02); ikkagi pool miljonit inimest Viini tänavatel ja mina tundsin end väga hästi! JA siis järgnes 2002 kevad seal Austrias, Viinis, ja see oli kõige kenam kõigist kevadetest üldse! Nõnda oli see 2001 aasta, käisin nii Ungaris kui ka Austrias ja see oli väga kena. JA see kõik oli siis tänasega umbes 18 aastat tagasi...?

_____________________________

1William Shakespeare (1564-1616). Kogutud teosed VII. köites. I köide. Ajalookroonikad I. Tallinn, 1959. Kirjastus: „Eesti Riiklik Kirjastus“. Lk.: 7-602. Tõlkinud: Georg Meri. (+ ees- ja järelsõnad tõlkijalt.) [Siin tsitaat: „Kuningas Richard II“ („King Richard II“) Lk. 186. (I, 3.)].

218. 09. 2018. -- Kirjutatud oli see „Päevaraamat 2001“ vistist suve eismesel poolel 2003. See aga oli oktoobris 2015, vististi, see kursiivis eessõna, sellest ammusest ajast seegi...? Ja sai seegi „Päevaraamat 2001“ avaldatud just oktoobris 2015. William Shakespeare`i motodega ja muid tsitaate tunnustatud autoriltelt teksti sisse...? JA nüüd on juba september 2018, ja vist täna (18.09.2018) avaldades, ligi 3 aastat hiljem, peale esimest avaldamist (kõige pseudonüümsemas) blogis veel ühes ja veel ühes (küllaltki pseudonüümses) blogis. Ligi 3 aastat hiljem ikkagi...? MIKS? -- Sest nende ammuste, minu isikliku elu, päevikute lugejaid ja kommenteeriajaid on olnud liigagi vähe. JA kirjutan ka täna siia uue Proloogi (= eessõna) & Epiloogi (= järelsõna) [Alles täna, epiloog, 13. 02. 2019]; et oleks ikka näha, et selle ammuse kirjutise: „Päevaraamat 2001“ aegadest on mõndagi muutunud. Olen selle ajaga jõudunud palju avaldada oma blogides, ligi 110 filosoofilist esseed (4 keeles); ligi 5ooo lugejat/vaataajat Eestis (ja selle aasta, 2018 lõpuks, tuleb Gloobusel neid pelgalt „vaatajaid“ ilmselt juba umbes 5o ooo inimest?). Juba olen ligi 2 viimase aastaga ära tõlkinud ligi 8. PLATONi nn „noorepõlve-dialoogi“ (mida pole kunagi varem Eesti keelde tõlgitud; plaanis on tõlkida ligi 12 PLATONi dialoogi. Lugege ja kommenteerige ometigi?!). -- JA kõikmõeldav vähegi mõtestatud kriitika, kommentaarid ja täiendus-ettepanekud on vägagi oodatud minu uusimale e-mailile nagu: madisliibek@gmail.com

3 Elmar Salumaa: „Kierkegaard. Ühe kristliku aatleja elu ja looming.“ Tallinn, 1993. „Loomingu Raamatukogu“ (17-18. 1993). Lk.: 5-79. [Esmatrükk: „Eesti Kirjanduse Selts.“ Tartu 1939. „Suurmeeste elulood nr. 50.“] (Lehekülje numbrid tekstis on antud teosest, vastavalt). [Siinse kirjatüki autor: natuke kahtlen siia teksti tsitaate lisamast, kuid ilmselt on need paremad laused kui minu kirjutatud (siis varem) kunagi ja kirjeldavad ka mind ennast paremini?).

4W. Shakespeare: „Kuningas Richard II.“, (I, 3), Ibid. [Lk.: 190.]

5W. Shakespeare: „Kuningas Richard II.“, (II, 1), Ibid., [Lk.: 198.]

6Intervjueerija: Ingvar Luhaäär: „Kuldne kroon Eesti lipul“. Tallinn, 1992. „Kirjastus: „Olion“. Lk.: 5-141. [Intervjueeritavad: Uku Masing, Gunnar Aarma, Elmar Salumaa, Ilmar Soomere, Vigala Sass, Einar Laigna.]

7W. Shakespeare: „Kuningas Richard II.“, (V, 5), Ibid., [Lk.: 247.]

8W. Shakespeare: „Kuningas Richard II.“, (V, 5), Ibid., [Lk.: 248.]

9W. Shakespeare: „Kuningas John.“, (II, 2), Ibid., [Lk.: 116.]

10Siia kirjutamist ja meenutamist alustatud suvel 2003. Täpsemini 17. 06. 2003. Plaanid sääraseks ülestähenduseks pärinevad aga ajast jaanuari lõpp 2003, seega möödunud talvest. [Praegu on aga juba ometigi: 19.10.2015.] {JA praegu, alles teist korda seda „Päevaraamat 2001“ avaldades ühes oma blogis, on juba 18. 09. 2018. -- „Aeg lendab linnutiivul tõesti...?!“

11Johann Wolfgang von Goethe: „Die Leiden des jungen Werther.“ („Noore Wertheri kannatused.“) Tallinn, 2007. Kirjutatud: 1774. Eesti k tõlgitud 1987. Tõlk: Edla Valdna. Lk.: 9-158. Kirjastus: „Eesti Raamat.“ [J. W. v. Goethe = 1749-1832.] (Tekstis olevad lehekülje numbrid on antud raamtust vastavalt).

12 W. Shakespeare: „Kuningas Henry IV“, (1 osa.); (III, 1), Ibid., [Lk.: 302.]

13Kirjutatud 18. 06. 2003. Ungaris olen käinud siis senises elus vaid: 02.-03. 1996 & 07.-08. 2001. Millal tuleb järgmine kord, seda ei tea...? {Täna on juba 18. 09. 2018. & pole ikka uuesti veelgi sinna ilusasse ja kenasse Ungarisse sattunud 3 korda....? Ei tea, millal sinn jälle satun...? `Noblesse oblige`...? `Ne quid nimis`...?}

14 W. Shakespeare: „Kuningas Henry IV“, (2 osa.); (III, 1), Ibid., [Lk.: 386.]

15STENDHAL (Henry-Marie Beyle) 1783-1842)): „Le rouge et le noir.“ („Punane ja must. 19 sajandi kroonika.“) Tallinn, 1956. „Eesti Riiklik Kirjastus“. Tõlkinud: Johannes Semper. (+ Järelsõna). Lk.: 9- 526.

16 W. Shakespeare: „Kuningas Henry IV“, (2 osa.); (III, 1), Ibid., [Lk.: 388.]

17 W. Shakespeare: „Kuningas Henry V“, (IV, 1), Ibid., [Lk.: 497.]

18 Sügis 2015, oktoober, umbes 3 aastat tagasi. -- „Austria ülikoolides olla õppinud vaid umbes 5 eesti keelset aastas. Ja vahest pole ükski eesti keelne inimene kunagi õppinud Viini Ülikooli Filosoofia Instituudis senini?! Eriti ei imestaks, kui nii olekski...?“ {Nüüd on juba 18. 09. 2018. -- Ennast on 1 miljoni eestlase hulgast juba üle 10 korra ligi 10 hulka arvatud...? Valitud välja, stipendiumid, töövestlused, etc! Kuid ei mingit erilist mõtet ei mingit erilist kasu...?}

19Kirjutatud 19. 06. 2003. {Nüüd, seda „Päevaraamat 2001“, teist korda avaldades oma blogides on juba ligi 15 aastat hiljem, elik siis: 18. 09. 2018. =??!}

2001. September, 2004, -- esimene kommentaar siia kirjutamise kohta üle aastate. Sümboolsuse mõõtmeis alustamisi paigutada see selle kunatise aasta kõige kenama perioodi algusesse, toona kui viibisin juba Viini linnas, millest siiani eredad ja kustumatuks jäävad mälestused. Hilisemad aastad on üles tähendatud mujal. Lühidalt sõnastades: on kujunenud erineval kombel, kenamini ja teisti ja vägagi erineval kombel.

21 W. Shakespeare: „Kuningas Henry V“, (V, 2), Ibid., [Lk.: 530.]

2201. 09. 2004. -- Teine kommentaar, lisatud üle aasta aega ajast edasi. Toonane, siin ülal-kirjeldatud elukoht on jäänud kõigiti kenasti meelde tõesti. Ühe parema ja meeldivama elukohana, milles olen viibinud. Seal sai järgitud tõesti tervete aastaaegade vaheldumist. Ja kõigiti kenasti seda ka pühitsetud. Oli kena aeg, siiani meenutada. Peamine lootus praegusel ajahetkel, et Berliinis saaks järgneval aastal olema täpselt sama kena nagu seal Viinis kunagi. Väga palju lootusi on praegu selle otsatult kõrgetasemelise saksa parlamendipraktika stipendiumi peal. Täiesti kindlalt võidan selle stipendiumi endale! {18.09.2018. = Seda „Deutsche Bundstag“i õppestipendiumit ei saanud, oktoobris 2004 (kuigi valiti 6 eestlase hulga nii 2003 kui ka 2004). Vahest, olen hiljem mõelnud, ongi parem, et Berliinis ei pidanud ühta aastat oma elust veetma...? Kuid ainult siiakirjutatut on valitud sellele ametikohale (üldse kunagi Eestist) ehk õppestipendiumi nii edukaks kandideerinuks...? Ligi 2 x järjest 6 eestlase hulka?!)}

23 Stendhal: „Le rouge et le noir“, Ibid. (Leheküljed tektis on antud teosest.)

24 W. Shakespeare: „„Kuningas Henry IV“, (1 osa.); (III, 1), Ibid., [Lk.: 298.]

2501. 09. 2004. -- Kolmas kommentaar aasta aega hiljem siia. Toonane periood, aasta lõpp ja selle vahetus 2001 on meelde jäänud kõikide viimaste aastate ühe kõrgperioodina. Üks kenamini veedetud aeg üldse ja üks kenamaid aastavahetusi suurejoonelises VIINI linnas ja kõigiti kõrgenenud meeleolus. Ainult kena seda perioodi meenutada siianigi. Nüüd aga ootab ees BERLIIN!!! See on juba täiesti kindel!!!

26 Stendhal: „Le rouge et le noir“, Ibid.

27 W. Shakespeare. Ibid.

28 [Ja juba sel aastal hakkan taas reisima. Esmalt aastavahetus Läänemerel, kruiis Stockholmi. Ja siis kevadel, kõigi lootuste taas-tärakamise ajal lendan Pariisi, kõikidest linnadest, mida seni külastanud, ühesse kõige ilusamasse. Bon Vojage!] (Täna lugesin esimest korda üle selle 2003 kirjelduse 2001 aastast. JA reisiplaanid tekksid taas! 19.10.2015.) {JA on juba 18. 09. 2018 ja ma polegi eriti nagu reisinud...? -- Kuid küllap jõuab veelgi! `BON VOJAGE`...!!!